2009. a sügisel koguti taas Lagedi koolis õppinud ja töötanud inimeste mälestusi
Oma meenutusi saatsid koolile Margit Aigro, Heino Horm, Helvi Horm, Väino Horm, Tiia Ivask, Milvi Karm, Rein Karm, Tiia Karus, Annila Kass, Kai Kass, Mati Kerik, Ille Krik, Marina Lunda, Salma Mine, Liivi Pihlasalu, Aadi Potter, Signe Ringo, Sven-Allan Sagris, Eele Sekk, Hurma Sisask, Maire Tiido ja Maigi Vahar.
Järgnevalt on esitatud valik mälestusi. Nimede taga sulgudes on õpetajatel Lagedi koolis töötamise aeg, vilistlastel kooli astumise aasta.
Sven-Allan Sagris (direktor 1964.–1990. a): Naistepäeval oli naisõpetajate auks peoõhtu, kuhu kutsuti ka šeffmajandite juhid. Mäletan, et kord sai iga naisõpetaja kingiks suitsukana.
Meelde jäi kooli laager Aegna saarel. Seal oli piirivalvuritel hobune, kes lahtiselt ringi jalutas ja telke närima kippus. Ühel ööl varastasid piirivalvurid meie laagrilipu. Järgmisel ööl varastasime poistega õues magava öise toimkonna säärikud. Tekkis suur melu. Hiljem vahetasime säärikud lipu vastu.
Koolipoisid kruttisid ükskord Lagedi jaama signaalkapist läikivad mutrid välja ja elektrirongid jäid seisma. Kohe olid koolis julgeoleku (KGB) mehed ja tahtsid asja poliitiliseks keerata.
Üks omapärane poiss oli Urmas Meier, kes armastas kõrgusi. Kui plekk-katus hakkas hilisõhtul kahtlaselt kolisema, siis võis leida Meieri katuselt korstna kõrvalt istumast. Suvevaheajal ronis ta Lagedi mõisas asuva vana viinavabriku korstna otsa ja kukkus sinna sisse. Pärast poisi väljaõngitsemist korsten lammutati.
Klassijuhataja kohustus oli kord veerandi jooksul külastada oma klassi kõigi õpilaste kodusid. Ta pidi teadma, kus õpilane sööb, kus magab, kus õpib, kes on vanemad. Kodudes võeti õpetajat alati kenasti vastu ja privaatsuse rikkumise üle ei kurdetud.
Kõik teravamad küsimused õpilastega seoses lasime otsustada lastevanemate komiteel. Nii otsustasid lastevanemate komitee liikmed, et koolis ehteid ei kanta. Vaatamata mõnede moodsate mammade protestile nõnda jäigi.
Tiia Ivask (õpetaja 1973.–2003. a): Õpilaste käitumise suhtes oldi rangemad ja karistamisvõimalused olid laiemad kui praegu. Kellelegi ei tulnud pähe, et miilits peaks sekkuma. Õpetajad said ise hakkama.
Meid, Lagedi kooli õpetajaid, iseloomustas direktor Sagris järgmiselt: ”Tunde te oskate anda, kuid ei saa tunnis olles aru, mis riigi koolis me oleme.”
NSVL-i ajal nõudis direktor tundide andmist õues kena Pirita jõe ääres. Võimaluse korral seda ka tegime.
Mitmel kevadel istutasime direktori eestvedamisel kooli juurde puid. Lagedi keskusehoone ees on puudegrupp, mille istutasin oma kätega koos aiatööl olnud õpilastega. Meie puud on õnneks alles jäänud.
Meenub, kuidas niitsin koos kolleegidega käsitsi heina kooli territooriumil, sest niidukeid polnud. Koos lastega tegime peenraid. Varesed kiskusid hernetaimed üles, siis istutasime uuesti.
Eele Sekk (õpetaja 1993.–2006. a, õppealajuhataja 2002.–2006. a, direktori kohusetäitja 2006. a): 1993. aasta juunis olin lõpetamas Tallinna Pedagoogikaülikooli ja otsisin töökohta. Olen pärit Hiiumaalt, aga igatsesin töökohta Tallinnasse, sest tulevane abikaasa veel õppis ülikoolis ja minu soov oli jääda tema lähedusse. Käisin kesklinnas asuvas tööturuametis, aga seal öeldi, et vene keele õpetajatele töökohti pakkuda pole.
Ühel õhtul märkasin Karu tänava ühiselamu stendil käsitsi kirjutatud kuulutust, et Lagedi kool Tallinna lähedal vajab vene keele õpetajat, kelle lisaerialaks on ajalugu. Ajalugu meile ülikoolis ei õpetatud, aga kuna valida midagi ei olnud, siis helistasin tolleaegsele Lagedi kooli direktorile Endel Lepikule, kes kutsus mind töövestlusele.
Koolimaja juurde jõudnud, olin vaimustatud: kui palju lilli ja õunapuid siin oli, kui roheline! Kooli ümbrus oli vapustavalt ilus! Tuli äratundmine: see ongi minu koht, siia ma jään. Pikka juttu meil direktoriga ei olnud: saarlane ja hiidlane sobisid hästi!
Kokku töötasin Lagedi koolis 13 aastat. Olen olnud vene keele, ajaloo- ja inglise keele õpetaja, 4 aastat õppealajuhataja ja viis kuud direktori kohusetäitja. Lagedi koolis töötatud aeg andis mulle hindamatu töö- ja elukogemuse, mida saan kasutada ka oma praeguses tegevuses.
Tiia Karus (1946): Minul oli koolis piim pudeliga kaasas. Ema küpsetas igal hommikul odrajahukaraskit, mida võtsin ka kooli kaasa.
Koolitarbeid ja -raamatuid toodi rongiga, suuremad poisid kandsid asjad jaamast kooli. Igal aastal olid uued kooliraamatud ja need tuli osta. Alguses oli mul papist ranits. Hiljem oli vasikanahaga kaetud Saksa sõjaväe seljakott. Lõpus oli mul mingisugune portfell.
Vahetund oli meil tore. Kõik olid saalis ja mängisid ringmänge. Mängiti ka kula. Väiksemad lapsed jooksid niisama. Kui direktoriks tuli Allasild, siis tohtis vahetunnis ainult rahulikult saalis jalutada.
Matemaatikaõpetaja Sammel oli äärmiselt nõudlik õpetaja. Ta korjas hommikuti kõigi vihikud ära, et koduseid ülesandeid ei saaks kellegi pealt maha kirjutada. Õpetaja Sammel lahendas ka ükskord suure tüli, mis oli Lagedi raudteejaamas poiste vahel tekkinud.
Õpetaja Osvet oskas mängida viiulit ja me laulsime tema viiuli saatel. Tema toa seinad olid maale täis.
Sel ajal, kui mina koolis käisin, oli Stalin meie suur juht ja õpetaja. Kõik õpikud algasid Stalini või Lenini pildiga.
Koolipidusid toimus meil palju. Tavalise õppetöö kõrvalt õpiti kogu aeg esinemist. Korraldati tasulisi pidusid. Kool teenis etendustega raha, mis moodustas suure osa kooli eelarvest.
Seinad olid meil kaetud piltide ja loosungitega, seda nii klassis kui saalis. Üks õpetaja lasti sellepärast ametist lahti, et pilte ja loosungeid oli seintel liiga vähe.
Mati Kerik (1948): Õppetöö kõrval tegeleti palju spordiga, seda peamiselt oma lõbuks. Otse koolimaja ees, koolimaja ja maantee vahel oli väike ringrada ja selle keskel võrkpalliväljak, mida agaralt kasutati ka rahvastepalli mängimiseks. Aruküla kooliga peeti spordivõistlusi. Talvel tehti vahel ka väike väljak jõejääle, kuid uisutati enamasti piki jõge üles- ja allapoole. Läbi jää kukkumised olid üsna tavalised, kuid see juhtus ikka madalama veega allikakohtades ega toonud kaasa muud kui kerget külmetust.
Minu ajal oli direktoriks Julius Osvet. Ta oli üsna mõnus mees, kuid armastas kangemat kraami ja tuli mõnikord ka tundi andma pisikese auru all olles. Nii on mulle meelde jäänud, kui ta tuli vene keele tundi, viiul kaenla all. Vene keelest seekord juttu ei olnud, kuid tema viiulimänguoskust märkasime küll. Juhtus sedagi, et ta istus laua taha ja mõtles oma mõtteid, aga lapsed püüdsid vagusi olla, et mitte viia tema tähelepanu vene keelele.
Hurma Sisask (1952): Kirjutasime pliiatsi ja sulepeaga. Pastakat ei tohtinud kasutada.
Enne 1960. aastat käis igaüks riides nii, nagu tahtis, mõnel oli isegi lapitud pluus seljas. Siis tuli koolivorm: tumesinised riided, tüdrukutel triibuline pluus, tumedal kleidil pidi valge krae peal olema.
Meie ajal ei olnud tüdrukutel mingeid soenguid. Pikad juuksed pidid patsis olema. Kosmeetikat ei teatudki ja ehteid ei kantud.
Õpilane oli tunnis vait. Kui soovis rääkida, siis tõstis käe üles. Kui keegi tundi segas, siis kästi tal püsti seista, kuni lubati jälle istuda.
Väljaspool kooli pidi alati õpetajat teretama. Vahet ei olnud, kas oli esimene kohtumine sel päeval või kahekümnes – teretama pidi iga kord.
Annila Kass (1953):Klassides olid kahekohalised koolipingid. On meeles, et saali põrandat õlitati, ilmselt selleks, et kauem vastu peaks. Põrand oli süsimust ning haises ja määris.
Käisin 5. klassis, kui kooli kõrvale rajati õunapuuaed. Igal istutajal oli pärast omanimeline õunapuu. Mõned neist on praegugi alles. Sissesõiduvärava kõrval oli suur kuur. Seal hoiti kooli talvepuid. Vähemalt ühel talvel vedasime need Lagedi jaamast hobustega kooli. Mäletan seda hästi, sest jäin siis kopsupõletikku.
Söögivahetunniks toodi klassi ämber kuuma teega. Igaühel oli oma emailitud tass. Need seisid koolis, kodust võeti kaasa võileivad. Teed keetis koolitädi.
Koolikotiks oli portfell kahe välistasku ja lukuga.
Poisid kandsid enamasti dresse, tüdrukutel oli riietus vastavalt võimalustele. Hiljem tuli ka koolivorm – tumepruun kleit, valge krae ja kätised ning must põll.
Koolivormi kandmist ilmselt eriti rangelt ei nõutud, sest vanu koolipilte vaadates ma enda seljas seda ei näe. Samas mäletan, et ühe meie klassi tüdruku kodune majanduslik olukord ei võimaldanud koolivormi ostmist. Kogusime terve klassiga raha kokku ja ostsime tema jaoks selle pruuni riide. Kooli käsitöötunnis võtsime mõõdud ja minu ema õmbles kleidi valmis. Sellest sai tüdrukule nääripakk.
Koolis olid kõik ehted ja kosmeetika keelatud. Kontrolliti kõrvade ja küünealuste puhtust. Seda tegi igas klassis üks kindel õpilane. Juuksed pidid olema kammitud ja pikad juuksed patsis.
Vahetunnis pidid kõik saalis paarikaupa ringis jalutama. Saali nurgas oli pingpongilaud, mis oli alati hõivatud. Kord kuus mängiti vahetundides koos õpetajatega ringmänge.
Ei mäleta, et minu kooliajal oleks õpetajat lolliks peetud nagu tänapäeval. Austus õpetaja vastu oli väga suur. Õpilastele ei tulnud isegi omavahel mõttesse selle üle arutada, kas õpetaja käitus õigesti või valesti.
Kõige suuremat lugupidamist tundsime oma klassijuhataja Salma Mine vastu. Ta oli alati õiglane ja soovis kõigile head, ta ei laskunud kunagi meie tasemele, aga oskas meid kõiki tõsta oma tasemele lähemale. Mingi seletamatu side oli.
Minu mäletamist mööda olid kõik koolipeod kirjandusõpetaja Keriku korraldatud. Tantsimist minu arust ei olnud, aga mängiti ringmänge, olid viktoriinid. Pidudel olid pikad eeskavad. Alati esitati üsna pikk näidend, näiteks „Saabastega kass“, „Lumekuninganna“.
Ekskursioonidest mäletan sõitu kitsarööpmelise raudtee rongiga kusagile Vääna kanti, sealt edasi Padise kloostrisse. Lõpuekskursioon oli Lõuna-Eestisse ja Lätti, sõitsime veoauto kastis ja ööbisime telkides. Kui Siguldas käisime, ööbisime teeäärsetes heinaküünides. Väga tore oli ja keegi ei kaevanud ebamugavuse pärast.
Rein Karm (1953): Algklassides oli õpilastel võileib kaasas. Kooli köögis keedeti teed ja see toodi söögivahetunnil plekkämbriga klassi. Sama ämbriga viidi kruusid pärast kööki pesemiseks. Igal õpilasel oli klassi seinakapis oma kruus.
Koolikotiks oli portfell. Kuna ranitsaid kas polnud või oli neid raske saada, siis isa õmbles portfellile rihmad, nii sai koolikotti seljas kanda. Esimeses klassis olid kirjavihikud kolme joonega ja kaldjoontega üle lehekülje. Teises klassis oli kirjavihik juba kahe joonega ja kas kaldjoonega või ilma. Kasutusel olid ka nn valged vihikud, ilma joonteta. Neid kasutati näiteks botaanikavihikutena, kuna sinna tuli aeg-ajalt midagi joonistada.
Kirjutamist alustasime pliiatsiga, hiljem tuli sulepea. Algul oli tavaline vahetatava sulega sulepea. Alustasime nn paiskirjasulega, millel oli koolilaste nuhtlus – kraapiv terav ots. Hiljem tulid käibele tömbi, kaarja otsaga kõvad suled. Igal õpilasel oli koolilaual olevas ümmarguses avas tindipott. Täitesulepea tuli kasutusele vanemates klassides. Algul oli lahtise, hiljem kinnise sulega täitesulepea. Tavalise sulepea häda lisaks kraapivale paiskirjasulele oli see, et tindiplekid olid kerged tulema. Täitesulepeal seda nuhtlust enam polnud. Vajalik vahend oli ka pinal. See oli kas puidust (vaheseintega) või plekist. Kustukumme oli kahte sorti. Esimene oli pehme ja hallikas, teine oli kõva ja telliskivipunane.
Kuuendas-seitsmendas klassis oli moes vahetundides ringmänge mängida. Mängudest võtsid osa nii suured kui ka väikesed õpilased. Meeles on sellised mängud nagu „Me lähme rukist lõikama”, „Kes aias”, „Üksinda kõnnin ma”, „Kaks sammu sissepoole…”.
Kord kuus külastas kooli rändkino. Päeval näidati filmi lastele ja õhtul täiskasvanutele. Kinopäeval olid tunnid lühemad.
Kooli saalis lava kohal rippus punane loosung „ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA!“. Loosungi kõrval asetses Lenini portree.
Kui vähegi võimalik, üritasime õpetaja Allasilda tunni teemast kõrvale juhtida ja palusime tal jälle ja jälle rääkida Leningradi blokaadist. Sageli see meil õnnestuski, kusjuures need meenutused ei muutunudki tüütavaks, neid oli huvitav kuulata, sest alati oli neis midagi uut.
Internaadis olin kaks viimast talve. Internaat asus Ilumäel ühes elumajas, mille ümber oli suur õunaaed. Samas majas oli veel kokatädi korter ja teisel korrusel elasid kaks õpetajat. Hommikuti vantsis internaadipere koos koolimajja ja õhtul tagasi. Kokatädi läks hommikul varakult koolimajja, et meile tee ja teekõrvane valmis sättida. Kooli köögi-söögitoa aknad lasksid välisõhku sisse, nii oli köögis hommikuti parajalt külm. Mäletan, et võileiva tegemiseks tuli võid lõigata nagu juustu. Aga see külm või oli väga maitsev.
Aadi Potter (1959): Kooli läksin ühesahtlilise papist ranitsaga. Hiljem mood muutus ranitsast portfellini ja sealt edasi mapini. Esimestes klassides tohtis kirjutada ainult lahtise sulega. Täitesulepeaga võis kirjutada alates kolmandast klassist. Matemaatikatunnis kasutati arvutuspulkasid. Minule tegi isa need pajuokstest. Kümneid tähistavad pulgad olid pooleni koorimata. Aastail 1963–1964 tulid esimesed pastapliiatsid, minu meelest Tšehhi omad ja maksid kolm rubla, mis oli väga suur raha. Nendega algul kirjutada ei lubatud: pidi käekirja ära rikkuma ja pealegi, kui jäid taskusse või kotti tuubi lahtise otsaga allapoole, siis kippus pasta välja jooksma. Tallinnas oli paar kohta, kus tuube täideti. Maksis see vist 30 kopikat.
Vasaku käega kirjutada ei lubatud.
Kooli läksin helepruuni ülikonnaga, mis koosnes jakist ja lühikestest pükstest. Algul koolivormi ei olnud. Poisid käisid sukkadega, mida hoidsid üleval pihiku küljes olevad tripid. Esimesed pikad viigipüksid sain kümnendaks sünnipäevaks.
1963.–1964. a tuli juba koolivorm. Poistel oli see tumesinine. Kaheksandas klassis, kui enam pioneer ei olnud, võisime kanda lipsu, muidu pidi ikka pioneerirätik kaelas olema.
Meelde on jäänud, et direktor Sven-Allan Sagris käis alati lipsuga.
Nõuti, et lapsed oleksid puhtad, ja kontrolliti käsi, jalgu, päid. Poistel ei võinud olla pikad juuksed ja tüdrukud ei tohtinud värvida ei juukseid, silmi, huuli ega küüsi. Ehete kandmine oli samuti keelatud.
Käitumisnormid olid tänapäevastega võrreldes üsna ranged. Pingis pidi istuma sirgelt, ei tohtinud kellegagi rääkida, ei tohtinud mäluda, küüsi närida, nina luristada. Vahetunnis pidi jalutama koridoris või saalis ringi pidi.
Praeguse rippsilla lähedal jõe koolipoolsel küljel asus apteek, kuhu vahetunnis joosti hematogeenišokolaadi ja glükoositropse ostma.
Meelde on jäänud õpetaja Virve Sammel, kellega mul kooliajal just kõige parem läbisaamine ei olnud. Ta ähvardas mind matemaatika lõpueksamile mittelaskmisega. Kui aga tegin suulise eksami viiele ja kirjaliku neljale, siis ta tänas mind ja ütles, et hirmutamist oli vaja minu „äratamiseks“. Õpetaja Sammelit kiitsid ka minu lapsed. Kuidagi eriliselt soe suhtumine oli tervel klassil õpetaja Raistisse.
Olime sportlikumad kui tänapäeva noorus. Tänu sellele sain õppima Tallinna 2. Keskkooli, tänasesse Reaalkooli. Kui läksin tulevase kooliga tutvuma, sattusin kokku kehalise kasvatuse õpetajaga, kes hakkas huvi tundma, kas ma spordipoiss olen. Kui ta kuulis, kui kiiresti ma olin Lagedi mättalisel jalgpalliväljakul 60 meetrit paljajalu jooksnud, ütles ta: „Selle poisi me võtame kooli vastu“.
Meenub lugu sellest, kuidas Soomes ekskursioonil käinud direktor Sagris tõi sealt kaasa igasuguseid pastapliiatseid, mida tol ajal Eestis kuskil müügil polnud. Õpetaja Hussari meremehest abikaasa tõi naisele samuti pastapliiatseid. Siis oli arutelu teemaks, kumb õpetajaist tuleb tundi suurema arvu eri värvi pastapliiatsitega. Peale jäi õpetaja Hussar 24 värvi pastakaga.
Aastail 1965–1966 tuli poistel moodi pikk tukk, alt laiad püksid, pikad pintsakud ja kõrge koonuskontsa ning terava ninaga kingad, samuti The Beatles ja nätsu närimine, kuigi viimast saada üldse polnud.
Paar aastat elasin internaadis. Seal oli selline kord, et see, kes õppimisega kiiresti valmis sai ja kasvatajale ära vastas, võis minna sööklasse õhtusööki serveerima. Õhtusöögiks oli tavaliselt see, mis oli lõunast järele jäänud. Selge see, et head ja paremat kõigile ei jagunud ning seepärast oli varakult sööklasse saamine erilise tähendusega. Televiisorit koolis ei olnud, nii et õhtuti mängiti niisama, näiteks sulgpalli, samuti kuulati raadiot või loeti.
Internaadiajast on meeles veel see, et olin kuu aega katlakütja. Õpetaja Viida Õuna abikaasa Viktor oli katlakütja. Tema tahtis puhkust saada ja mind pandi asendajaks. Ainus hea asi selle juures oli, et võisin ükskõik millise tunni ajal püsti tõusta ja öelda, et pean minema katlamajja.
Liivi Pihlasalu (1971): Kooli direktori Sagrise ajalootunnid sisaldasid tihti maailmavaatelisi vestlusi, mis jäid rohkem meelde kui mõni kohustuslik õppeaine.
Õpetaja Salma Mine tundides saadud vene keele oskusega olen terve elu hakkama saanud. Kohustuslik oli tellida koju „Pionerskaja Pravda“ ja tõlkida selle artikleid vene keelest eesti keelde.
Virve Sammeli käe all saadud matemaatika põhitõed on ka kogu eluks meelde jäänud, samuti õpetaja Reapiga tehtud hilisõhtune tähevaatlemise retk Lagedi alevikus.
Mäletan üht duširuumis läbi viidud tööõpetuse tundi, kus soki pesemist õppisime, samuti on meelde jäänud toiduvalmistamise tunnid. Tööõpetuse klassis olid köögikapid vajalike nõudega ja gaasipliit. Iga õpilane sai ülesande toiduaineid tuua. Pärast katsime laua ning maitsesime seda, mida olime kokku keetnud.
Kooli puutöökojas saagisid ka tüdrukud vineerist kujukesi. Suusatamistundideks sai koolist suuski laenata.
Meelde on jäänud karikatuuride võistlus – kaasõpilase Bergi „Hiina isekäijate“ karikatuur ja õpetaja Sammeli rõkkav naer seda vaadates.
Kindlasti meenuvad vanapaberi kogumine, sovhoosi kartulipõllul ühiselt töötamine, pioneerikaelarättide kontroll, valgustatud suusarada, ratsutamine Väos ja ujumine Lool, iluvõimlemine õpetaja Mai Vana juhendamisel, teatri ühiskülastused ja ekskursioon Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, preemiareisid lennukiga Tallinna kohal, rongireis Peterburi, klassiekskursioonid kooli veoauto kastis.
Mäletan ühte esimest karnevalikostüümi. Ema nägi sellega palju vaeva: joonistas ja liimis mulle papist tikutopsikostüümi. Välja nägin huvitav, aga istuda ei saanud.
Meenub kokatädi Ellen Puumeister. Vanema osa õpilased käisid kordamööda tema juures köögitoimkonnas. Minu esimene ülesanne oli vorstivõileibade valmistamine. Sain kiita, sest oskasin väga õhukeselt võid leiva peale määrida. Ette oli antud, et pakist peab tulema 60 võileiba, mina aga sain 100 ringis.
1. klassis pikal talvisel kooliteel läksid meil Tambet Mälloga koolikotid vahetusse. See selgus alles sama päeva hilisõhtul, kui viimane hetk õppimiseks käes oli. Olukorra lahendamisel oli abiks minu isa, kes kotte vahetamas käis. Tambet oli mu koti kuskile võssa peitnud, saime selle lumise ja külmununa ikka samal õhtul kätte.
Margit Aigro (1976): Õpetajad olid toredad ja rahulikud. Kõige rangemad olid Virve Sammel ja Aare Värte. Neid kardeti, aga oma ainet andsid nad väga hästi. Ajalootund oli hästi huvitav, sest Sagris rääkis õpikule lisaks oma mälestusi.
Üks minu lemmikõpetajaid oli Maret Reap, kes oskas oma aineid nii põnevalt ja lihtsalt õpetada, et enamus asju jäi tunnis meelde ja polnud vaja kodus õppida.
Oli üks väga huvitav proua (nime kahjuks ei mäleta), kes oli palju reisinud ja rääkis meile näiteks valentinipäevast ning näitas tunnis väljalõikeid välismaa ajakirjadest, mida me ka enne polnud näinud.
Võtsin osa Punase Risti ringi tööst. Kuna läksin hiljem meditsiinikooli, oli väga kasulik, et olin omandanud algteadmisi esmaabist, erinevate sidemete tegemist. Punase Risti ringiga oli meil ka väga tore laager.
Meelde on jäänud matkaring. Seal õpitud telgi ülespanemist ja lõkke tegemist on elus palju vaja läinud.
Lastekoorist osavõtt oli suur kohustus, proovidest ei tohtinud mingil juhul puududa, aga koor oli ka väga tugeval tasemel ning meil õnnestus laulupidudele laulma saada.
Meenub, et ühel suvel korraldas pioneerijuht väga vahva koolilaagri. Ööbisime telkides ja olid vahvad võistlused, luuremäng, ööhäire.
Iga päev istus üks õpilane kooli valvelauas. Tema ülesanne oli koolikella helistada ja võõras inimene soovitud kohta juhatada. Tundidest sai sellel päeval vabaks. Valvelauda said vaid paremad õpilased.
Minu kooliajal oli kombeks, et klassijuhataja külastas ka oma õpilaste kodusid, et näha, millistes oludes laps elab.
Pidime koguma vanapaberit, suvel ravimtaimi – vist 200 g.
Lugesime läbi hulga raamatuid, mängisime palju õues – pallimänge, keksu, luuremängu.
Talved olid alati lumerohked ja jõgi oli jääs, sai talvel mööda jõge kooli minna.
Olid toredad koolipeod ja klassiõhtud tantsuga.
Lagedi koolist on vaid meeldivad mälestused ja seetõttu panin heameelega ka oma lapsed siia kooli. Hea kodune tunne on alati koolimajja tulla. Meeldib, et õpetajad tunnevad hästi kõiki oma õpilasi ning laste jaoks on aega.
Kai Kass (1979): Minu esimene ranits oli pruun, punase kärbseseenega. Kellelgi teisel sellist polnud. Sulepeaga kirjutama meid ei sunnitud, olen õpetajale selle eest siiani tänulik.
Alguses oli teksariidest koolivorm. Esimesse klassi minnes õmbles ema selle ise. Vist 4. –5. klassis tuli ruudulise seelikuga koolivorm. Seda ei saanud algul kõik, jaotati talongide abil. Võtsime loosi, kes ilma jääb. Mina jäin.
Poistel pidid juuksed olema pügatud, tüdrukud pidid samuti korrektsed välja nägema. Ehted ja kõrvarõngad kästi eemaldada, meigi ja lokkidega saadeti kiiresti kraani alla.
Õpetaja oli autoriteet, temaga ei vaieldud. Mõned õpetajad pidasid õpilasi võrdseteks kaaslasteks, loomulikult suhtusid ka õpilased neisse paremini.
Meelde on jäänud matemaatikaõpetaja lause ühes tunnis: „Olen 130 aastat õpetanud ja ma ei saa aru, millest teie aru ei saa.“
Valiku mälestustest seadis kokku Mariina Paesalu
Järgnevalt on esitatud valik mälestusi. Nimede taga sulgudes on õpetajatel Lagedi koolis töötamise aeg, vilistlastel kooli astumise aasta.
Sven-Allan Sagris (direktor 1964.–1990. a): Naistepäeval oli naisõpetajate auks peoõhtu, kuhu kutsuti ka šeffmajandite juhid. Mäletan, et kord sai iga naisõpetaja kingiks suitsukana.
Meelde jäi kooli laager Aegna saarel. Seal oli piirivalvuritel hobune, kes lahtiselt ringi jalutas ja telke närima kippus. Ühel ööl varastasid piirivalvurid meie laagrilipu. Järgmisel ööl varastasime poistega õues magava öise toimkonna säärikud. Tekkis suur melu. Hiljem vahetasime säärikud lipu vastu.
Koolipoisid kruttisid ükskord Lagedi jaama signaalkapist läikivad mutrid välja ja elektrirongid jäid seisma. Kohe olid koolis julgeoleku (KGB) mehed ja tahtsid asja poliitiliseks keerata.
Üks omapärane poiss oli Urmas Meier, kes armastas kõrgusi. Kui plekk-katus hakkas hilisõhtul kahtlaselt kolisema, siis võis leida Meieri katuselt korstna kõrvalt istumast. Suvevaheajal ronis ta Lagedi mõisas asuva vana viinavabriku korstna otsa ja kukkus sinna sisse. Pärast poisi väljaõngitsemist korsten lammutati.
Klassijuhataja kohustus oli kord veerandi jooksul külastada oma klassi kõigi õpilaste kodusid. Ta pidi teadma, kus õpilane sööb, kus magab, kus õpib, kes on vanemad. Kodudes võeti õpetajat alati kenasti vastu ja privaatsuse rikkumise üle ei kurdetud.
Kõik teravamad küsimused õpilastega seoses lasime otsustada lastevanemate komiteel. Nii otsustasid lastevanemate komitee liikmed, et koolis ehteid ei kanta. Vaatamata mõnede moodsate mammade protestile nõnda jäigi.
Tiia Ivask (õpetaja 1973.–2003. a): Õpilaste käitumise suhtes oldi rangemad ja karistamisvõimalused olid laiemad kui praegu. Kellelegi ei tulnud pähe, et miilits peaks sekkuma. Õpetajad said ise hakkama.
Meid, Lagedi kooli õpetajaid, iseloomustas direktor Sagris järgmiselt: ”Tunde te oskate anda, kuid ei saa tunnis olles aru, mis riigi koolis me oleme.”
NSVL-i ajal nõudis direktor tundide andmist õues kena Pirita jõe ääres. Võimaluse korral seda ka tegime.
Mitmel kevadel istutasime direktori eestvedamisel kooli juurde puid. Lagedi keskusehoone ees on puudegrupp, mille istutasin oma kätega koos aiatööl olnud õpilastega. Meie puud on õnneks alles jäänud.
Meenub, kuidas niitsin koos kolleegidega käsitsi heina kooli territooriumil, sest niidukeid polnud. Koos lastega tegime peenraid. Varesed kiskusid hernetaimed üles, siis istutasime uuesti.
Eele Sekk (õpetaja 1993.–2006. a, õppealajuhataja 2002.–2006. a, direktori kohusetäitja 2006. a): 1993. aasta juunis olin lõpetamas Tallinna Pedagoogikaülikooli ja otsisin töökohta. Olen pärit Hiiumaalt, aga igatsesin töökohta Tallinnasse, sest tulevane abikaasa veel õppis ülikoolis ja minu soov oli jääda tema lähedusse. Käisin kesklinnas asuvas tööturuametis, aga seal öeldi, et vene keele õpetajatele töökohti pakkuda pole.
Ühel õhtul märkasin Karu tänava ühiselamu stendil käsitsi kirjutatud kuulutust, et Lagedi kool Tallinna lähedal vajab vene keele õpetajat, kelle lisaerialaks on ajalugu. Ajalugu meile ülikoolis ei õpetatud, aga kuna valida midagi ei olnud, siis helistasin tolleaegsele Lagedi kooli direktorile Endel Lepikule, kes kutsus mind töövestlusele.
Koolimaja juurde jõudnud, olin vaimustatud: kui palju lilli ja õunapuid siin oli, kui roheline! Kooli ümbrus oli vapustavalt ilus! Tuli äratundmine: see ongi minu koht, siia ma jään. Pikka juttu meil direktoriga ei olnud: saarlane ja hiidlane sobisid hästi!
Kokku töötasin Lagedi koolis 13 aastat. Olen olnud vene keele, ajaloo- ja inglise keele õpetaja, 4 aastat õppealajuhataja ja viis kuud direktori kohusetäitja. Lagedi koolis töötatud aeg andis mulle hindamatu töö- ja elukogemuse, mida saan kasutada ka oma praeguses tegevuses.
Tiia Karus (1946): Minul oli koolis piim pudeliga kaasas. Ema küpsetas igal hommikul odrajahukaraskit, mida võtsin ka kooli kaasa.
Koolitarbeid ja -raamatuid toodi rongiga, suuremad poisid kandsid asjad jaamast kooli. Igal aastal olid uued kooliraamatud ja need tuli osta. Alguses oli mul papist ranits. Hiljem oli vasikanahaga kaetud Saksa sõjaväe seljakott. Lõpus oli mul mingisugune portfell.
Vahetund oli meil tore. Kõik olid saalis ja mängisid ringmänge. Mängiti ka kula. Väiksemad lapsed jooksid niisama. Kui direktoriks tuli Allasild, siis tohtis vahetunnis ainult rahulikult saalis jalutada.
Matemaatikaõpetaja Sammel oli äärmiselt nõudlik õpetaja. Ta korjas hommikuti kõigi vihikud ära, et koduseid ülesandeid ei saaks kellegi pealt maha kirjutada. Õpetaja Sammel lahendas ka ükskord suure tüli, mis oli Lagedi raudteejaamas poiste vahel tekkinud.
Õpetaja Osvet oskas mängida viiulit ja me laulsime tema viiuli saatel. Tema toa seinad olid maale täis.
Sel ajal, kui mina koolis käisin, oli Stalin meie suur juht ja õpetaja. Kõik õpikud algasid Stalini või Lenini pildiga.
Koolipidusid toimus meil palju. Tavalise õppetöö kõrvalt õpiti kogu aeg esinemist. Korraldati tasulisi pidusid. Kool teenis etendustega raha, mis moodustas suure osa kooli eelarvest.
Seinad olid meil kaetud piltide ja loosungitega, seda nii klassis kui saalis. Üks õpetaja lasti sellepärast ametist lahti, et pilte ja loosungeid oli seintel liiga vähe.
Mati Kerik (1948): Õppetöö kõrval tegeleti palju spordiga, seda peamiselt oma lõbuks. Otse koolimaja ees, koolimaja ja maantee vahel oli väike ringrada ja selle keskel võrkpalliväljak, mida agaralt kasutati ka rahvastepalli mängimiseks. Aruküla kooliga peeti spordivõistlusi. Talvel tehti vahel ka väike väljak jõejääle, kuid uisutati enamasti piki jõge üles- ja allapoole. Läbi jää kukkumised olid üsna tavalised, kuid see juhtus ikka madalama veega allikakohtades ega toonud kaasa muud kui kerget külmetust.
Minu ajal oli direktoriks Julius Osvet. Ta oli üsna mõnus mees, kuid armastas kangemat kraami ja tuli mõnikord ka tundi andma pisikese auru all olles. Nii on mulle meelde jäänud, kui ta tuli vene keele tundi, viiul kaenla all. Vene keelest seekord juttu ei olnud, kuid tema viiulimänguoskust märkasime küll. Juhtus sedagi, et ta istus laua taha ja mõtles oma mõtteid, aga lapsed püüdsid vagusi olla, et mitte viia tema tähelepanu vene keelele.
Hurma Sisask (1952): Kirjutasime pliiatsi ja sulepeaga. Pastakat ei tohtinud kasutada.
Enne 1960. aastat käis igaüks riides nii, nagu tahtis, mõnel oli isegi lapitud pluus seljas. Siis tuli koolivorm: tumesinised riided, tüdrukutel triibuline pluus, tumedal kleidil pidi valge krae peal olema.
Meie ajal ei olnud tüdrukutel mingeid soenguid. Pikad juuksed pidid patsis olema. Kosmeetikat ei teatudki ja ehteid ei kantud.
Õpilane oli tunnis vait. Kui soovis rääkida, siis tõstis käe üles. Kui keegi tundi segas, siis kästi tal püsti seista, kuni lubati jälle istuda.
Väljaspool kooli pidi alati õpetajat teretama. Vahet ei olnud, kas oli esimene kohtumine sel päeval või kahekümnes – teretama pidi iga kord.
Annila Kass (1953):Klassides olid kahekohalised koolipingid. On meeles, et saali põrandat õlitati, ilmselt selleks, et kauem vastu peaks. Põrand oli süsimust ning haises ja määris.
Käisin 5. klassis, kui kooli kõrvale rajati õunapuuaed. Igal istutajal oli pärast omanimeline õunapuu. Mõned neist on praegugi alles. Sissesõiduvärava kõrval oli suur kuur. Seal hoiti kooli talvepuid. Vähemalt ühel talvel vedasime need Lagedi jaamast hobustega kooli. Mäletan seda hästi, sest jäin siis kopsupõletikku.
Söögivahetunniks toodi klassi ämber kuuma teega. Igaühel oli oma emailitud tass. Need seisid koolis, kodust võeti kaasa võileivad. Teed keetis koolitädi.
Koolikotiks oli portfell kahe välistasku ja lukuga.
Poisid kandsid enamasti dresse, tüdrukutel oli riietus vastavalt võimalustele. Hiljem tuli ka koolivorm – tumepruun kleit, valge krae ja kätised ning must põll.
Koolivormi kandmist ilmselt eriti rangelt ei nõutud, sest vanu koolipilte vaadates ma enda seljas seda ei näe. Samas mäletan, et ühe meie klassi tüdruku kodune majanduslik olukord ei võimaldanud koolivormi ostmist. Kogusime terve klassiga raha kokku ja ostsime tema jaoks selle pruuni riide. Kooli käsitöötunnis võtsime mõõdud ja minu ema õmbles kleidi valmis. Sellest sai tüdrukule nääripakk.
Koolis olid kõik ehted ja kosmeetika keelatud. Kontrolliti kõrvade ja küünealuste puhtust. Seda tegi igas klassis üks kindel õpilane. Juuksed pidid olema kammitud ja pikad juuksed patsis.
Vahetunnis pidid kõik saalis paarikaupa ringis jalutama. Saali nurgas oli pingpongilaud, mis oli alati hõivatud. Kord kuus mängiti vahetundides koos õpetajatega ringmänge.
Ei mäleta, et minu kooliajal oleks õpetajat lolliks peetud nagu tänapäeval. Austus õpetaja vastu oli väga suur. Õpilastele ei tulnud isegi omavahel mõttesse selle üle arutada, kas õpetaja käitus õigesti või valesti.
Kõige suuremat lugupidamist tundsime oma klassijuhataja Salma Mine vastu. Ta oli alati õiglane ja soovis kõigile head, ta ei laskunud kunagi meie tasemele, aga oskas meid kõiki tõsta oma tasemele lähemale. Mingi seletamatu side oli.
Minu mäletamist mööda olid kõik koolipeod kirjandusõpetaja Keriku korraldatud. Tantsimist minu arust ei olnud, aga mängiti ringmänge, olid viktoriinid. Pidudel olid pikad eeskavad. Alati esitati üsna pikk näidend, näiteks „Saabastega kass“, „Lumekuninganna“.
Ekskursioonidest mäletan sõitu kitsarööpmelise raudtee rongiga kusagile Vääna kanti, sealt edasi Padise kloostrisse. Lõpuekskursioon oli Lõuna-Eestisse ja Lätti, sõitsime veoauto kastis ja ööbisime telkides. Kui Siguldas käisime, ööbisime teeäärsetes heinaküünides. Väga tore oli ja keegi ei kaevanud ebamugavuse pärast.
Rein Karm (1953): Algklassides oli õpilastel võileib kaasas. Kooli köögis keedeti teed ja see toodi söögivahetunnil plekkämbriga klassi. Sama ämbriga viidi kruusid pärast kööki pesemiseks. Igal õpilasel oli klassi seinakapis oma kruus.
Koolikotiks oli portfell. Kuna ranitsaid kas polnud või oli neid raske saada, siis isa õmbles portfellile rihmad, nii sai koolikotti seljas kanda. Esimeses klassis olid kirjavihikud kolme joonega ja kaldjoontega üle lehekülje. Teises klassis oli kirjavihik juba kahe joonega ja kas kaldjoonega või ilma. Kasutusel olid ka nn valged vihikud, ilma joonteta. Neid kasutati näiteks botaanikavihikutena, kuna sinna tuli aeg-ajalt midagi joonistada.
Kirjutamist alustasime pliiatsiga, hiljem tuli sulepea. Algul oli tavaline vahetatava sulega sulepea. Alustasime nn paiskirjasulega, millel oli koolilaste nuhtlus – kraapiv terav ots. Hiljem tulid käibele tömbi, kaarja otsaga kõvad suled. Igal õpilasel oli koolilaual olevas ümmarguses avas tindipott. Täitesulepea tuli kasutusele vanemates klassides. Algul oli lahtise, hiljem kinnise sulega täitesulepea. Tavalise sulepea häda lisaks kraapivale paiskirjasulele oli see, et tindiplekid olid kerged tulema. Täitesulepeal seda nuhtlust enam polnud. Vajalik vahend oli ka pinal. See oli kas puidust (vaheseintega) või plekist. Kustukumme oli kahte sorti. Esimene oli pehme ja hallikas, teine oli kõva ja telliskivipunane.
Kuuendas-seitsmendas klassis oli moes vahetundides ringmänge mängida. Mängudest võtsid osa nii suured kui ka väikesed õpilased. Meeles on sellised mängud nagu „Me lähme rukist lõikama”, „Kes aias”, „Üksinda kõnnin ma”, „Kaks sammu sissepoole…”.
Kord kuus külastas kooli rändkino. Päeval näidati filmi lastele ja õhtul täiskasvanutele. Kinopäeval olid tunnid lühemad.
Kooli saalis lava kohal rippus punane loosung „ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA!“. Loosungi kõrval asetses Lenini portree.
Kui vähegi võimalik, üritasime õpetaja Allasilda tunni teemast kõrvale juhtida ja palusime tal jälle ja jälle rääkida Leningradi blokaadist. Sageli see meil õnnestuski, kusjuures need meenutused ei muutunudki tüütavaks, neid oli huvitav kuulata, sest alati oli neis midagi uut.
Internaadis olin kaks viimast talve. Internaat asus Ilumäel ühes elumajas, mille ümber oli suur õunaaed. Samas majas oli veel kokatädi korter ja teisel korrusel elasid kaks õpetajat. Hommikuti vantsis internaadipere koos koolimajja ja õhtul tagasi. Kokatädi läks hommikul varakult koolimajja, et meile tee ja teekõrvane valmis sättida. Kooli köögi-söögitoa aknad lasksid välisõhku sisse, nii oli köögis hommikuti parajalt külm. Mäletan, et võileiva tegemiseks tuli võid lõigata nagu juustu. Aga see külm või oli väga maitsev.
Aadi Potter (1959): Kooli läksin ühesahtlilise papist ranitsaga. Hiljem mood muutus ranitsast portfellini ja sealt edasi mapini. Esimestes klassides tohtis kirjutada ainult lahtise sulega. Täitesulepeaga võis kirjutada alates kolmandast klassist. Matemaatikatunnis kasutati arvutuspulkasid. Minule tegi isa need pajuokstest. Kümneid tähistavad pulgad olid pooleni koorimata. Aastail 1963–1964 tulid esimesed pastapliiatsid, minu meelest Tšehhi omad ja maksid kolm rubla, mis oli väga suur raha. Nendega algul kirjutada ei lubatud: pidi käekirja ära rikkuma ja pealegi, kui jäid taskusse või kotti tuubi lahtise otsaga allapoole, siis kippus pasta välja jooksma. Tallinnas oli paar kohta, kus tuube täideti. Maksis see vist 30 kopikat.
Vasaku käega kirjutada ei lubatud.
Kooli läksin helepruuni ülikonnaga, mis koosnes jakist ja lühikestest pükstest. Algul koolivormi ei olnud. Poisid käisid sukkadega, mida hoidsid üleval pihiku küljes olevad tripid. Esimesed pikad viigipüksid sain kümnendaks sünnipäevaks.
1963.–1964. a tuli juba koolivorm. Poistel oli see tumesinine. Kaheksandas klassis, kui enam pioneer ei olnud, võisime kanda lipsu, muidu pidi ikka pioneerirätik kaelas olema.
Meelde on jäänud, et direktor Sven-Allan Sagris käis alati lipsuga.
Nõuti, et lapsed oleksid puhtad, ja kontrolliti käsi, jalgu, päid. Poistel ei võinud olla pikad juuksed ja tüdrukud ei tohtinud värvida ei juukseid, silmi, huuli ega küüsi. Ehete kandmine oli samuti keelatud.
Käitumisnormid olid tänapäevastega võrreldes üsna ranged. Pingis pidi istuma sirgelt, ei tohtinud kellegagi rääkida, ei tohtinud mäluda, küüsi närida, nina luristada. Vahetunnis pidi jalutama koridoris või saalis ringi pidi.
Praeguse rippsilla lähedal jõe koolipoolsel küljel asus apteek, kuhu vahetunnis joosti hematogeenišokolaadi ja glükoositropse ostma.
Meelde on jäänud õpetaja Virve Sammel, kellega mul kooliajal just kõige parem läbisaamine ei olnud. Ta ähvardas mind matemaatika lõpueksamile mittelaskmisega. Kui aga tegin suulise eksami viiele ja kirjaliku neljale, siis ta tänas mind ja ütles, et hirmutamist oli vaja minu „äratamiseks“. Õpetaja Sammelit kiitsid ka minu lapsed. Kuidagi eriliselt soe suhtumine oli tervel klassil õpetaja Raistisse.
Olime sportlikumad kui tänapäeva noorus. Tänu sellele sain õppima Tallinna 2. Keskkooli, tänasesse Reaalkooli. Kui läksin tulevase kooliga tutvuma, sattusin kokku kehalise kasvatuse õpetajaga, kes hakkas huvi tundma, kas ma spordipoiss olen. Kui ta kuulis, kui kiiresti ma olin Lagedi mättalisel jalgpalliväljakul 60 meetrit paljajalu jooksnud, ütles ta: „Selle poisi me võtame kooli vastu“.
Meenub lugu sellest, kuidas Soomes ekskursioonil käinud direktor Sagris tõi sealt kaasa igasuguseid pastapliiatseid, mida tol ajal Eestis kuskil müügil polnud. Õpetaja Hussari meremehest abikaasa tõi naisele samuti pastapliiatseid. Siis oli arutelu teemaks, kumb õpetajaist tuleb tundi suurema arvu eri värvi pastapliiatsitega. Peale jäi õpetaja Hussar 24 värvi pastakaga.
Aastail 1965–1966 tuli poistel moodi pikk tukk, alt laiad püksid, pikad pintsakud ja kõrge koonuskontsa ning terava ninaga kingad, samuti The Beatles ja nätsu närimine, kuigi viimast saada üldse polnud.
Paar aastat elasin internaadis. Seal oli selline kord, et see, kes õppimisega kiiresti valmis sai ja kasvatajale ära vastas, võis minna sööklasse õhtusööki serveerima. Õhtusöögiks oli tavaliselt see, mis oli lõunast järele jäänud. Selge see, et head ja paremat kõigile ei jagunud ning seepärast oli varakult sööklasse saamine erilise tähendusega. Televiisorit koolis ei olnud, nii et õhtuti mängiti niisama, näiteks sulgpalli, samuti kuulati raadiot või loeti.
Internaadiajast on meeles veel see, et olin kuu aega katlakütja. Õpetaja Viida Õuna abikaasa Viktor oli katlakütja. Tema tahtis puhkust saada ja mind pandi asendajaks. Ainus hea asi selle juures oli, et võisin ükskõik millise tunni ajal püsti tõusta ja öelda, et pean minema katlamajja.
Liivi Pihlasalu (1971): Kooli direktori Sagrise ajalootunnid sisaldasid tihti maailmavaatelisi vestlusi, mis jäid rohkem meelde kui mõni kohustuslik õppeaine.
Õpetaja Salma Mine tundides saadud vene keele oskusega olen terve elu hakkama saanud. Kohustuslik oli tellida koju „Pionerskaja Pravda“ ja tõlkida selle artikleid vene keelest eesti keelde.
Virve Sammeli käe all saadud matemaatika põhitõed on ka kogu eluks meelde jäänud, samuti õpetaja Reapiga tehtud hilisõhtune tähevaatlemise retk Lagedi alevikus.
Mäletan üht duširuumis läbi viidud tööõpetuse tundi, kus soki pesemist õppisime, samuti on meelde jäänud toiduvalmistamise tunnid. Tööõpetuse klassis olid köögikapid vajalike nõudega ja gaasipliit. Iga õpilane sai ülesande toiduaineid tuua. Pärast katsime laua ning maitsesime seda, mida olime kokku keetnud.
Kooli puutöökojas saagisid ka tüdrukud vineerist kujukesi. Suusatamistundideks sai koolist suuski laenata.
Meelde on jäänud karikatuuride võistlus – kaasõpilase Bergi „Hiina isekäijate“ karikatuur ja õpetaja Sammeli rõkkav naer seda vaadates.
Kindlasti meenuvad vanapaberi kogumine, sovhoosi kartulipõllul ühiselt töötamine, pioneerikaelarättide kontroll, valgustatud suusarada, ratsutamine Väos ja ujumine Lool, iluvõimlemine õpetaja Mai Vana juhendamisel, teatri ühiskülastused ja ekskursioon Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, preemiareisid lennukiga Tallinna kohal, rongireis Peterburi, klassiekskursioonid kooli veoauto kastis.
Mäletan ühte esimest karnevalikostüümi. Ema nägi sellega palju vaeva: joonistas ja liimis mulle papist tikutopsikostüümi. Välja nägin huvitav, aga istuda ei saanud.
Meenub kokatädi Ellen Puumeister. Vanema osa õpilased käisid kordamööda tema juures köögitoimkonnas. Minu esimene ülesanne oli vorstivõileibade valmistamine. Sain kiita, sest oskasin väga õhukeselt võid leiva peale määrida. Ette oli antud, et pakist peab tulema 60 võileiba, mina aga sain 100 ringis.
1. klassis pikal talvisel kooliteel läksid meil Tambet Mälloga koolikotid vahetusse. See selgus alles sama päeva hilisõhtul, kui viimane hetk õppimiseks käes oli. Olukorra lahendamisel oli abiks minu isa, kes kotte vahetamas käis. Tambet oli mu koti kuskile võssa peitnud, saime selle lumise ja külmununa ikka samal õhtul kätte.
Margit Aigro (1976): Õpetajad olid toredad ja rahulikud. Kõige rangemad olid Virve Sammel ja Aare Värte. Neid kardeti, aga oma ainet andsid nad väga hästi. Ajalootund oli hästi huvitav, sest Sagris rääkis õpikule lisaks oma mälestusi.
Üks minu lemmikõpetajaid oli Maret Reap, kes oskas oma aineid nii põnevalt ja lihtsalt õpetada, et enamus asju jäi tunnis meelde ja polnud vaja kodus õppida.
Oli üks väga huvitav proua (nime kahjuks ei mäleta), kes oli palju reisinud ja rääkis meile näiteks valentinipäevast ning näitas tunnis väljalõikeid välismaa ajakirjadest, mida me ka enne polnud näinud.
Võtsin osa Punase Risti ringi tööst. Kuna läksin hiljem meditsiinikooli, oli väga kasulik, et olin omandanud algteadmisi esmaabist, erinevate sidemete tegemist. Punase Risti ringiga oli meil ka väga tore laager.
Meelde on jäänud matkaring. Seal õpitud telgi ülespanemist ja lõkke tegemist on elus palju vaja läinud.
Lastekoorist osavõtt oli suur kohustus, proovidest ei tohtinud mingil juhul puududa, aga koor oli ka väga tugeval tasemel ning meil õnnestus laulupidudele laulma saada.
Meenub, et ühel suvel korraldas pioneerijuht väga vahva koolilaagri. Ööbisime telkides ja olid vahvad võistlused, luuremäng, ööhäire.
Iga päev istus üks õpilane kooli valvelauas. Tema ülesanne oli koolikella helistada ja võõras inimene soovitud kohta juhatada. Tundidest sai sellel päeval vabaks. Valvelauda said vaid paremad õpilased.
Minu kooliajal oli kombeks, et klassijuhataja külastas ka oma õpilaste kodusid, et näha, millistes oludes laps elab.
Pidime koguma vanapaberit, suvel ravimtaimi – vist 200 g.
Lugesime läbi hulga raamatuid, mängisime palju õues – pallimänge, keksu, luuremängu.
Talved olid alati lumerohked ja jõgi oli jääs, sai talvel mööda jõge kooli minna.
Olid toredad koolipeod ja klassiõhtud tantsuga.
Lagedi koolist on vaid meeldivad mälestused ja seetõttu panin heameelega ka oma lapsed siia kooli. Hea kodune tunne on alati koolimajja tulla. Meeldib, et õpetajad tunnevad hästi kõiki oma õpilasi ning laste jaoks on aega.
Kai Kass (1979): Minu esimene ranits oli pruun, punase kärbseseenega. Kellelgi teisel sellist polnud. Sulepeaga kirjutama meid ei sunnitud, olen õpetajale selle eest siiani tänulik.
Alguses oli teksariidest koolivorm. Esimesse klassi minnes õmbles ema selle ise. Vist 4. –5. klassis tuli ruudulise seelikuga koolivorm. Seda ei saanud algul kõik, jaotati talongide abil. Võtsime loosi, kes ilma jääb. Mina jäin.
Poistel pidid juuksed olema pügatud, tüdrukud pidid samuti korrektsed välja nägema. Ehted ja kõrvarõngad kästi eemaldada, meigi ja lokkidega saadeti kiiresti kraani alla.
Õpetaja oli autoriteet, temaga ei vaieldud. Mõned õpetajad pidasid õpilasi võrdseteks kaaslasteks, loomulikult suhtusid ka õpilased neisse paremini.
Meelde on jäänud matemaatikaõpetaja lause ühes tunnis: „Olen 130 aastat õpetanud ja ma ei saa aru, millest teie aru ei saa.“
Valiku mälestustest seadis kokku Mariina Paesalu