1945 - 1964
1945. aastal nimetati kool ümber Lagedi 7-klassiliseks Mittetäielikuks Keskkooliks.
Pärast sõda elas Lagedil palju vene ja soome rahvusest töölisi, kelle kodune keel oli vene keel. Nende laste jaoks avati eraldi venekeelne klassikomplekt. Vene õppekeelega klass eksisteeris 1952. aastani.
Õpetajate liikuvus pärast sõda oli suur, paljud õpetajad töötasid vaevalt ühe aasta. Samuti vahetusid pidevalt kooliteenijad. Kuna koolimajas oli kooliteenijale ette nähtud eraldi korter, siis tavaliselt võeti kooliteenijateks perekonnainimesed, mees oli kütjaks, naine koristajaks.
Alates 1945. aastast õpilaste arv pidevalt kasvas. See oli tingitud sellest, et Lagedi ümbrusesse tekkis pärast sõda järjest uusi ettevõtteid, nagu Asfaldi- ja Bituumenitehas ja Tallinna Linnuvabrik Lool. Lool ja Lagedil algas hoogne ehitustegevus ja suurenes elanike arv. Kuna õpilaste arv kasvas, loodi kooli õppealajuhataja ametikoht. Esimeseks õppealajuhatajaks sai Virve Sammel, kes oli ka matemaatikaõpetaja.
1952. aastal nõudis haridusministeerium, et koolides tuleb läbi arutada sisekorraeeskirjad ja need välja panna üldiseks teadmiseks ning täitmiseks. Kasvatustöö parandamiseks hakati pidama klassijuhatajatunde. Õpetajad pidid igas õppetunnis tegema kommunistlikku kasvatustööd. Õpetajatelt nõuti EKP ajaloo ja vene keele eksami sooritamist. Nad pidid osalema ühiskondlikes organisatsioonides ja täima ühiskondlikke ülesandeid. Näiteks tegutses 1950. aastal koolis poliitilise enesetäiendamise ring. Õpetajad võtsid osa valimiskampaaniatest, kevadkülvi ettevalmistamisest, riigilaenu tellimistest.
Koos Nõukogude okupatsiooniga tuli Eestisse pioneeri- ja komsomoliliikumine. Sellised organisatsioonid nagu noorkotkad, kodutütred ja skaudid keelati ära.
1940. aastal tegutses Lagedi koolis piooneerirühm, kuhu kuulus 19 pioneeri.
1944. aastast, kui nõukogude võim taaskehtestati, oli neisse organisatsioonidesse kuulumine lausa kohustuslik. Koolidelt nõuti liikmete arvu pidevat tõusu ning õpetajad olid sunnitud tegema järjekindlat agitatsioonitööd. Õppeplaani ilmusid sõjaline algõpetus ja tsiviilkaitse.
20. novembril 1944. aastal moodustati Lagedi koolis pioneerimalev. Pioneeritöö sisuks olid koondused, riviõppused, mängud, punaarmeelaste perekondade abistamine, riiklike tähtpäevade tähistamine. Koondustel õpiti peaaegu samu asju, mida noorkotkaste ja kodutütarde koosolekutel, aga sellega seotud ideoloogia oli hoopis erinev.
Sport
1950. aastate alguses moodustati Lagedi koolis kehakultuurikollektiiv „Noorus“, kuhu kuulus enamus õpilasi alates 5. klassist. Kuna koolimajas sai sporti teha ainult saalis, kus puudusid kõige hädavajalikumad vahendid, rajati kooli lähedusse kolhoosi maale kaugushüppekast, heitering ja võrkpalliplats. Talvel tegeleti peamiselt suusatamisega, male ja kabega ning lauatennisega, kevadel ja sügisel kergejõustikuga.
Spordiüritused toimusid pidevalt, aktiivselt võeti osa rajooni sportlikest üritustest. Näiteks 1955/56 õppeaastal saavutas Lagedi kool Harju rajooni spartakiaadil kergejõustikus esikoha. Edukad oldi ka males ja kabes.
Huvitegevus
Pioneeritöö ja aktiivse sportimise kõrval oli õpilastel võimalus osaleda mitmetes ringides, näiteks kirjandus- ja muusikaringis, noorte naturalistide ringis, tehnika- ja fotoringis, isetegevusringis. Eriti edukalt töötasid kirjandus- ja isetegevusring, kus õpiti näidendeid, korraldati kirjandusteoste arutelusid, kirjandivõistlusi, õpiti deklameerima, kohtuti kirjanikega. Õpilastele korraldati ekskursioone koduümbrusega tutvumiseks ja paljudesse Tallinna ettevõtetesse.
Enne Teist maailmasõda valminud koolimaja asus jõe kaldal lagedal väljal. Kool plaaniti ümbritseda aiaga ning istutada kooli õuele puid ja põõsaid, kuid alles pärast sõda sai hakata kooliümbrust haljastama. Kooliõpilased istutasid õunapuid, ilupuid, põõsaid, lilli ning rajasid haljasala. Sommerlingi-nimeline kolhoos andis koolile maa katseaia rajamiseks. Katseaeda tehti osakonnad mustsõstarde, vaarikate ja heintaimede jaoks ning katselapid katsete sooritamiseks. Kuigi kooliaia kujundamisel ja hooldamisel tehti palju ära, ei olnud töö siiski järjepidev, sest koolil puudus vastava eriharidusega töötaja.
Juurdeehitus
1962. aastal kehtestati 8-klassiline koolikohustus ning kool nimetati ümber Lagedi 8-klassiliseks kooliks. Iga aastaga suurenes ruumipuudus. Klassiruumidena võeti kasutusele käsitööklass ja osa õpetaja korterist, kuid siiski tuli ühel klassil töötada teises vahetuses. Selleks oli tavaliselt üks algklass. Direktor Ella Allasild hakkas 1960. aastal taotlema koolile juurdeehitust. Haridusministeeriumist saadi luba ning ehitustööd algasid 1963. aastal.
Koolimaja kahekordne juurdeehitus valmis 1964. aasta sügiseks. Ehitas Tallinna Remondi-ja Ehitusvalitsus nr. 1.
Töö tehti väga lohakalt: katus jooksis läbi, silikaatseinad hakkasid talvel laiali vajuma, uksed-aknad pandi viltu ette. Äsja uueks direktoriks saanud Sven-Allan Sagris asus olukorra parandamiseks kohe remonttöid organiseerima.
1964. aastal algas õppetöö koolimajas tingimustes, kus alles lõpetati ehitustöid ja uus hoone oli veel üle andmata. Samal ajal uue hoone lõpetamisega toimus vanas osas remont, mille käigus saal ja direktori-õppealajuhataja kabinet said parkettpõranda. Varem oli saali põrand tumedatest õlitatud laudadest. Vana koolimaja ja juurdeehitus ühendati koridoriga. Selles koridoris asusid õpetajate ja õpilaste riietehoiud. Kahekorruselises juurdeehituses asus kuus klassiruumi, keldrikorrusel söökla, köök ning tolle aja kohta hea sisustusega õppetöökoda.
Kuna paljud õpilased elasid koolimajast 4-5 kilomeetri kaugusel, asutati 1958. aastal koolist eemal kahekordses puumajas internaat. Samas majas olid ka õpetajate korterid. 1964. aastal avati internaat koolihoones, ruumid asusid 1939. aastal valminud koolimaja teisel korrusel. Endise internaadi ruumid jäid õpetajate kortereiks.
1964. aastal asus Lagedi kooli juhtima direktor Sven-Allan Sagris, kellega algas koolis omamoodi uus ajastu. Tema oli Jaan Kallase kõrval teine direktor, kes töötas Lagedi koolis ligi kolm aastakümmet. Huvitavaid mälestusi Lagedi kooli ajaloost pärast 1964. aastat võib lugeda 2004. a ilmunud Eli Pilve raamatust „Kooli direktor Sven-Allan Sagris“.
Pärast sõda elas Lagedil palju vene ja soome rahvusest töölisi, kelle kodune keel oli vene keel. Nende laste jaoks avati eraldi venekeelne klassikomplekt. Vene õppekeelega klass eksisteeris 1952. aastani.
Õpetajate liikuvus pärast sõda oli suur, paljud õpetajad töötasid vaevalt ühe aasta. Samuti vahetusid pidevalt kooliteenijad. Kuna koolimajas oli kooliteenijale ette nähtud eraldi korter, siis tavaliselt võeti kooliteenijateks perekonnainimesed, mees oli kütjaks, naine koristajaks.
Alates 1945. aastast õpilaste arv pidevalt kasvas. See oli tingitud sellest, et Lagedi ümbrusesse tekkis pärast sõda järjest uusi ettevõtteid, nagu Asfaldi- ja Bituumenitehas ja Tallinna Linnuvabrik Lool. Lool ja Lagedil algas hoogne ehitustegevus ja suurenes elanike arv. Kuna õpilaste arv kasvas, loodi kooli õppealajuhataja ametikoht. Esimeseks õppealajuhatajaks sai Virve Sammel, kes oli ka matemaatikaõpetaja.
1952. aastal nõudis haridusministeerium, et koolides tuleb läbi arutada sisekorraeeskirjad ja need välja panna üldiseks teadmiseks ning täitmiseks. Kasvatustöö parandamiseks hakati pidama klassijuhatajatunde. Õpetajad pidid igas õppetunnis tegema kommunistlikku kasvatustööd. Õpetajatelt nõuti EKP ajaloo ja vene keele eksami sooritamist. Nad pidid osalema ühiskondlikes organisatsioonides ja täima ühiskondlikke ülesandeid. Näiteks tegutses 1950. aastal koolis poliitilise enesetäiendamise ring. Õpetajad võtsid osa valimiskampaaniatest, kevadkülvi ettevalmistamisest, riigilaenu tellimistest.
Koos Nõukogude okupatsiooniga tuli Eestisse pioneeri- ja komsomoliliikumine. Sellised organisatsioonid nagu noorkotkad, kodutütred ja skaudid keelati ära.
1940. aastal tegutses Lagedi koolis piooneerirühm, kuhu kuulus 19 pioneeri.
1944. aastast, kui nõukogude võim taaskehtestati, oli neisse organisatsioonidesse kuulumine lausa kohustuslik. Koolidelt nõuti liikmete arvu pidevat tõusu ning õpetajad olid sunnitud tegema järjekindlat agitatsioonitööd. Õppeplaani ilmusid sõjaline algõpetus ja tsiviilkaitse.
20. novembril 1944. aastal moodustati Lagedi koolis pioneerimalev. Pioneeritöö sisuks olid koondused, riviõppused, mängud, punaarmeelaste perekondade abistamine, riiklike tähtpäevade tähistamine. Koondustel õpiti peaaegu samu asju, mida noorkotkaste ja kodutütarde koosolekutel, aga sellega seotud ideoloogia oli hoopis erinev.
Sport
1950. aastate alguses moodustati Lagedi koolis kehakultuurikollektiiv „Noorus“, kuhu kuulus enamus õpilasi alates 5. klassist. Kuna koolimajas sai sporti teha ainult saalis, kus puudusid kõige hädavajalikumad vahendid, rajati kooli lähedusse kolhoosi maale kaugushüppekast, heitering ja võrkpalliplats. Talvel tegeleti peamiselt suusatamisega, male ja kabega ning lauatennisega, kevadel ja sügisel kergejõustikuga.
Spordiüritused toimusid pidevalt, aktiivselt võeti osa rajooni sportlikest üritustest. Näiteks 1955/56 õppeaastal saavutas Lagedi kool Harju rajooni spartakiaadil kergejõustikus esikoha. Edukad oldi ka males ja kabes.
Huvitegevus
Pioneeritöö ja aktiivse sportimise kõrval oli õpilastel võimalus osaleda mitmetes ringides, näiteks kirjandus- ja muusikaringis, noorte naturalistide ringis, tehnika- ja fotoringis, isetegevusringis. Eriti edukalt töötasid kirjandus- ja isetegevusring, kus õpiti näidendeid, korraldati kirjandusteoste arutelusid, kirjandivõistlusi, õpiti deklameerima, kohtuti kirjanikega. Õpilastele korraldati ekskursioone koduümbrusega tutvumiseks ja paljudesse Tallinna ettevõtetesse.
Enne Teist maailmasõda valminud koolimaja asus jõe kaldal lagedal väljal. Kool plaaniti ümbritseda aiaga ning istutada kooli õuele puid ja põõsaid, kuid alles pärast sõda sai hakata kooliümbrust haljastama. Kooliõpilased istutasid õunapuid, ilupuid, põõsaid, lilli ning rajasid haljasala. Sommerlingi-nimeline kolhoos andis koolile maa katseaia rajamiseks. Katseaeda tehti osakonnad mustsõstarde, vaarikate ja heintaimede jaoks ning katselapid katsete sooritamiseks. Kuigi kooliaia kujundamisel ja hooldamisel tehti palju ära, ei olnud töö siiski järjepidev, sest koolil puudus vastava eriharidusega töötaja.
Juurdeehitus
1962. aastal kehtestati 8-klassiline koolikohustus ning kool nimetati ümber Lagedi 8-klassiliseks kooliks. Iga aastaga suurenes ruumipuudus. Klassiruumidena võeti kasutusele käsitööklass ja osa õpetaja korterist, kuid siiski tuli ühel klassil töötada teises vahetuses. Selleks oli tavaliselt üks algklass. Direktor Ella Allasild hakkas 1960. aastal taotlema koolile juurdeehitust. Haridusministeeriumist saadi luba ning ehitustööd algasid 1963. aastal.
Koolimaja kahekordne juurdeehitus valmis 1964. aasta sügiseks. Ehitas Tallinna Remondi-ja Ehitusvalitsus nr. 1.
Töö tehti väga lohakalt: katus jooksis läbi, silikaatseinad hakkasid talvel laiali vajuma, uksed-aknad pandi viltu ette. Äsja uueks direktoriks saanud Sven-Allan Sagris asus olukorra parandamiseks kohe remonttöid organiseerima.
1964. aastal algas õppetöö koolimajas tingimustes, kus alles lõpetati ehitustöid ja uus hoone oli veel üle andmata. Samal ajal uue hoone lõpetamisega toimus vanas osas remont, mille käigus saal ja direktori-õppealajuhataja kabinet said parkettpõranda. Varem oli saali põrand tumedatest õlitatud laudadest. Vana koolimaja ja juurdeehitus ühendati koridoriga. Selles koridoris asusid õpetajate ja õpilaste riietehoiud. Kahekorruselises juurdeehituses asus kuus klassiruumi, keldrikorrusel söökla, köök ning tolle aja kohta hea sisustusega õppetöökoda.
Kuna paljud õpilased elasid koolimajast 4-5 kilomeetri kaugusel, asutati 1958. aastal koolist eemal kahekordses puumajas internaat. Samas majas olid ka õpetajate korterid. 1964. aastal avati internaat koolihoones, ruumid asusid 1939. aastal valminud koolimaja teisel korrusel. Endise internaadi ruumid jäid õpetajate kortereiks.
1964. aastal asus Lagedi kooli juhtima direktor Sven-Allan Sagris, kellega algas koolis omamoodi uus ajastu. Tema oli Jaan Kallase kõrval teine direktor, kes töötas Lagedi koolis ligi kolm aastakümmet. Huvitavaid mälestusi Lagedi kooli ajaloost pärast 1964. aastat võib lugeda 2004. a ilmunud Eli Pilve raamatust „Kooli direktor Sven-Allan Sagris“.