LAGEDI KOOL
DIREKTOR SVEN-ALLAN SAGRISE AJAL
1962. a oli Eestis kehtestatud 8-klassiline koolikohustus ning seoses sellega oli ka Lagedi kool muutunud 8-klassiliseks. 1964. a valmis koolimaja juurdeehitus (nn uus maja) ning vahetus kooli direktor: Ella Allasild siirdus pensionile ja tööd alustas
Sven-Allan Sagris, kes jäi direktori ametikohale 1990. aastani.
Sven-Allan Sagris, kes jäi direktori ametikohale 1990. aastani.
Kooli ees seisvate probleemide lahendamisel oli abiks lastevanemate üldkoosolekul valitud lastevanemate komitee, mis jagunes kolmeks komisjoniks: õppe- ja kasvatustöö, majandus- ning sanitaarkomisjoniks. Lastevanemate komitee üks olulisemaid ülesandeid oli puudust kannatavatele õpilastele rahalise toetuse määramine koolitoidu, riiete ja õppetarvete ostmiseks.
Õppe- ja kasvatustöö komisjon kutsus lastevanemate komitee ette aru andma halvasti edasi jõudvaid õpilasi koos vanematega. Õpetajatega koos külastati õpilaste kodusid. Sanitaarkomisjon kontrollis õppimistingimusi, klassiruumide, söökla ja internaadi puhtust, aga ka õpilaste koduseid olusid.
Lastevanemate komitee ülesannete hulka kuulus veel kooliürituste ettevalmistamine, nt nääripakkide, -puu ja -vana muretsemine. Peeti ka koolipidudel korda ning organiseeriti lastevanemate hoogtööpäevi (saeti-lõhuti küttepuid, korrastati kooli maa-ala).
1964. a sügiseks valminud kooli juurdeehituses paiknesid kuus klassiruumi, keldrikorrusel söökla, köök ja poiste tööõpetuse klass. Kooli internaat, mis asus varem eraldi majas, koliti nüüd vana koolihoone teisele korrusele. Senine internaadimaja anti õpetajatele korteriteks, kuid osa pedagoogide eluruumidest jäi endiselt koolihoonesse.
Segadust oli uue koolihoonega alguses palju, sest sisetööd ei lõppenud selles veel järgmisekski õppeaastaks ja vanas majas oli alustatud osalise remondiga. Tõsine probleem oli ehituse väga vilets kvaliteet. Ka kooli ümbrusega, mis oli ehitustegevusega kannatada saanud, tuli tõsist tööd teha: istutati uusi puid ja põõsaid ning rajati haljasalad. Vastselt ametisse asunud direktor Sagris pidi hulk aega vaeva nägema, et kõik korda saaks.
Ehitustööd ei piirdunud ainuüksi koolihoonega: 1966. aasta kevadel alustati direktori initsiatiivil kooli juurde pesuköök-sauna ehitamisega. See valmis sama aasta oktoobrikuuks. Tööd tehti ennekõike oma jõududega: peamised ehitajad olid õpetajate abikaasad Viktor Õun, Endel Saar ja aktiivsemad lapsevanemad. Saun kujunes armastatud koosviibimiskohaks.
Raha sauna ehitamiseks ja paljudeks muudeks ettevõtmisteks saadi eeskätt kooli ruumide väljaüürimisest suvistel koolivaheaegadel. Sellist võimalust majandusmurede leevendamiseks kasutati Lagedi koolis paljude aastate jooksul. Näiteks 1966. aasta suvel üüriti kooli ruumid suveks Eesti Riikliku Merelaevanduse lasteaiale, 1970. aastast sõlmiti pikaajaline koostööleping tootmiskoondisega „Baltika“, kes korraldas suviti Lagedi koolis oma töötajate lastele pioneerilaagreid.
Ruumide kasutamise eest maksti rendiraha ja aidati ka muul viisil. „Baltikaga“ oli koolil kokkulepe, et ettevõte teeb igaks sügiseks sanitaarremondi kõigis ruumides, mida suvel oli laagri jaoks kasutatud. Tööstusettevõtted abistasid kooli transpordiprobleemide lahendamisel ning kooliaia hooldamisel. Šeflusettevõtetelt saadi veoauto ning hiljem traktorgi.
Koolide ja ettevõtete/majandite vahelised suhted määrati kindlaks šefluslepingutega: ettevõtted/majandid toetasid koole ning koolid omakorda neid vastavalt võimalustele. Näiteks saadeti õpilased appi hooajatöödele, võimaldati kasutada kooli ruume. Lagedi kooli aitasid remontida Tallinna Näidislinnuvabrik, Sommerlingi-nimeline sovhoos ja Lagedil asunud Harju Asfaltbetoonitehas.
1989. a püstitati Lagedi kooli staadionile EKE EMV Jüri jaoskonna toetusel kokkupandav staadionimaja ning spordiväljakud kaeti asfaltbetoonitehase abil kummiasfaldiga.
Kogu vaadeldava perioodi kestel oli Lagedi kool kohaliku aleviku kultuuri- ja vaba aja keskus. Kohalikud majandid korraldasid koolimajas koosolekuid ja kohtumisi põllumajandusjuhtidega, samuti töötas siin valimiste ajal valimiskomisjon.
Kooli direktor Sven Sagris, ühtlasi ka rahvasaadik, oli asula probleemide aktiivne lahendaja. Tema initsiatiivil avati Lagedil esimene avalik telefonikõnepunkt, rajati bussiootepaviljon, uus maanteelõik linnuvabriku ja kooli vahel, 1984. aastal avati üle Pirita jõe viiv rippsild, samuti lai kõnnitee sillast koolini. Rippsilla kujutis on saanud kooli logoks.
1964. aasta sügisel alustas Lagedi kool õppetööd 14 õpetajaga. Järgneva kümmekonna aasta jooksul püsis õpetajate arv enam-vähem samasugune. Hiljem, seoses õpilaste arvu tõusuga võeti juurde palju uusi pedagooge. 1982/1983. õppeaastal oli koolis 24 õpetajat. Seoses kooli avamisega Lool vähenes Lagedi õpilaste arv üle 2 korra ja see tingis ka õpetajate arvu järkjärgulise languse.
Järgnevast tabelist leiab täpsemat infot vaadeldud perioodi õpetajate kohta.
Õppe- ja kasvatustöö komisjon kutsus lastevanemate komitee ette aru andma halvasti edasi jõudvaid õpilasi koos vanematega. Õpetajatega koos külastati õpilaste kodusid. Sanitaarkomisjon kontrollis õppimistingimusi, klassiruumide, söökla ja internaadi puhtust, aga ka õpilaste koduseid olusid.
Lastevanemate komitee ülesannete hulka kuulus veel kooliürituste ettevalmistamine, nt nääripakkide, -puu ja -vana muretsemine. Peeti ka koolipidudel korda ning organiseeriti lastevanemate hoogtööpäevi (saeti-lõhuti küttepuid, korrastati kooli maa-ala).
1964. a sügiseks valminud kooli juurdeehituses paiknesid kuus klassiruumi, keldrikorrusel söökla, köök ja poiste tööõpetuse klass. Kooli internaat, mis asus varem eraldi majas, koliti nüüd vana koolihoone teisele korrusele. Senine internaadimaja anti õpetajatele korteriteks, kuid osa pedagoogide eluruumidest jäi endiselt koolihoonesse.
Segadust oli uue koolihoonega alguses palju, sest sisetööd ei lõppenud selles veel järgmisekski õppeaastaks ja vanas majas oli alustatud osalise remondiga. Tõsine probleem oli ehituse väga vilets kvaliteet. Ka kooli ümbrusega, mis oli ehitustegevusega kannatada saanud, tuli tõsist tööd teha: istutati uusi puid ja põõsaid ning rajati haljasalad. Vastselt ametisse asunud direktor Sagris pidi hulk aega vaeva nägema, et kõik korda saaks.
Ehitustööd ei piirdunud ainuüksi koolihoonega: 1966. aasta kevadel alustati direktori initsiatiivil kooli juurde pesuköök-sauna ehitamisega. See valmis sama aasta oktoobrikuuks. Tööd tehti ennekõike oma jõududega: peamised ehitajad olid õpetajate abikaasad Viktor Õun, Endel Saar ja aktiivsemad lapsevanemad. Saun kujunes armastatud koosviibimiskohaks.
Raha sauna ehitamiseks ja paljudeks muudeks ettevõtmisteks saadi eeskätt kooli ruumide väljaüürimisest suvistel koolivaheaegadel. Sellist võimalust majandusmurede leevendamiseks kasutati Lagedi koolis paljude aastate jooksul. Näiteks 1966. aasta suvel üüriti kooli ruumid suveks Eesti Riikliku Merelaevanduse lasteaiale, 1970. aastast sõlmiti pikaajaline koostööleping tootmiskoondisega „Baltika“, kes korraldas suviti Lagedi koolis oma töötajate lastele pioneerilaagreid.
Ruumide kasutamise eest maksti rendiraha ja aidati ka muul viisil. „Baltikaga“ oli koolil kokkulepe, et ettevõte teeb igaks sügiseks sanitaarremondi kõigis ruumides, mida suvel oli laagri jaoks kasutatud. Tööstusettevõtted abistasid kooli transpordiprobleemide lahendamisel ning kooliaia hooldamisel. Šeflusettevõtetelt saadi veoauto ning hiljem traktorgi.
Koolide ja ettevõtete/majandite vahelised suhted määrati kindlaks šefluslepingutega: ettevõtted/majandid toetasid koole ning koolid omakorda neid vastavalt võimalustele. Näiteks saadeti õpilased appi hooajatöödele, võimaldati kasutada kooli ruume. Lagedi kooli aitasid remontida Tallinna Näidislinnuvabrik, Sommerlingi-nimeline sovhoos ja Lagedil asunud Harju Asfaltbetoonitehas.
1989. a püstitati Lagedi kooli staadionile EKE EMV Jüri jaoskonna toetusel kokkupandav staadionimaja ning spordiväljakud kaeti asfaltbetoonitehase abil kummiasfaldiga.
Kogu vaadeldava perioodi kestel oli Lagedi kool kohaliku aleviku kultuuri- ja vaba aja keskus. Kohalikud majandid korraldasid koolimajas koosolekuid ja kohtumisi põllumajandusjuhtidega, samuti töötas siin valimiste ajal valimiskomisjon.
Kooli direktor Sven Sagris, ühtlasi ka rahvasaadik, oli asula probleemide aktiivne lahendaja. Tema initsiatiivil avati Lagedil esimene avalik telefonikõnepunkt, rajati bussiootepaviljon, uus maanteelõik linnuvabriku ja kooli vahel, 1984. aastal avati üle Pirita jõe viiv rippsild, samuti lai kõnnitee sillast koolini. Rippsilla kujutis on saanud kooli logoks.
1964. aasta sügisel alustas Lagedi kool õppetööd 14 õpetajaga. Järgneva kümmekonna aasta jooksul püsis õpetajate arv enam-vähem samasugune. Hiljem, seoses õpilaste arvu tõusuga võeti juurde palju uusi pedagooge. 1982/1983. õppeaastal oli koolis 24 õpetajat. Seoses kooli avamisega Lool vähenes Lagedi õpilaste arv üle 2 korra ja see tingis ka õpetajate arvu järkjärgulise languse.
Järgnevast tabelist leiab täpsemat infot vaadeldud perioodi õpetajate kohta.
Direktor Sven-Allan Sagris 1978. a 4. detsembril, oma 50. sünnipäeval
Enne Teist maailmasõda oli meesõpetajate suur osakaal koolides täiesti tavaline, kuid nõukogude ajal vähenes nende arv tunduvalt, sest õpetajate töötasu oli kehvem sellest, mida mehed võisid teenida mujal. 1980. aastatel olukord mõnevõrra paranes, kuna maakoolidesse tööle asunud noored meesõpetajad vabastati ajateenistusest Nõukogude armees. Kõnealustel aastatel töötas Lagedi koolis lühemat või pikemat aega 24 meesõpetajat, 14 neist tulid kooli 1980. aastatel. Mõnda aega oli Lagedi koolis mees- ja naisõpetajaid võrdselt.
Enamik meesõpetajaid töötas Lagedi koolis ainult mõne aasta. Pikemaks ajaks peale Sven-Allan Sagrise jäid siiski Aare Värte ja direktor Endel Lepik (mõlemad 11 a).
Enamik meesõpetajaid töötas Lagedi koolis ainult mõne aasta. Pikemaks ajaks peale Sven-Allan Sagrise jäid siiski Aare Värte ja direktor Endel Lepik (mõlemad 11 a).
1984/1985. õppeaasta. Istuvad vasakult: Aare Värte, Jüri Kaljurand, Sergei Mitjurov, Jaanus Betlem, direktor Sven-Allan Sagris, Raivo Niidas, Märt Hennoste, Mart Kalamees, Andrus Tammo. Seisavad vasakult: õppealajuhataja Virve Sammel, Anne Jäger, Riina Noor, Leili Värte, Maret Reap, Urve Karner, Pilvi Leemets, Ama Oja, Tiia Ivask, Siiri Räitna